Täitõbi - võitmatu probleem?

Keda täitõbi ohustab?

Arvamused, et täid tekivad mustusest, on ekslikud. Täinakkus võib tekkida ka piinlikku puhtust armastaval inimesel. Nakkuse võib saada igaüks, sõltumata soost, vanusest ja sotsiaalsest kuuluvusest. Ekslik on ka arvamus, et täid hüppavad, lendavad või et täisid levitavad koduloomad – koerad, kassid. Peatäidega nakatumine toimub enamasti otseselt pea-pea kontaktil täitõve haigega.
Sagedamini esineb täitõbe 3-11 aastastel lastel, kes nakatuvad otseses kokkupuutes teiste laste peadega või kammide, patsikummide ning mütside vahendusel.

Millal täitõbe kahtlustada?

Esmaseks kaebuseks võib olla kukla- ja kõrvataguste nahapiirkonna sügelemine. Verest toituv peatäi eritab haava sisse vere hüübimist takistavat sülge, mis põhjustabki peanaha ebameeldivat sügelust. Lükates juuksed lahku ja vaadates juukseid peanaha lähedal, on näha juuste küljes valkjaid tinge, tavaliselt just kõrvade taga ja kaelal. Peatäidest võib olla tingitud ka lümfisõlmede suurenemine kaelal ja kõrvade taga.

Peatäisid maailmas üha rohkem

Viimastel aastatel on täheldatud, et kogu maailmas peatäide esinemissagedus suureneb, ulatudes juba sadade miljoniteni. Peatäide esinemissageduse suurenemise üheks põhjuseks peetakse globaalset kliima soojenemist. Soojapoolsed ja lumevaesed talved ning rohked vihmased ilmad sunnivad lapsi rohkem aega toas veetma, väljas mängitakse üha vähem ja seega on täide levikuks loodud soodsad tingimused.
Teiseks oluliseks põhjuseks, miks peatäidega nakatumiste arv suureneb on asjaolu, et täid kohanevad ravimitega ja ei hukku enam1,2.

Täid ei allu enam ravile

Siiani on peatäide raviks kasutatud peamiselt neurotoksilise toimega ravimeid, mis halvates täi närvisüsteemi põhjustavad täi hukkumise. Ent ajapikku on täid muutunud tugevamaks ja kavalamaks – ravimid, millest oli mõnekümne aasta eest abi, ei ole tänapäeval enam piisavalt efektiivsed.
Näitena võib tuua permetriini, mida on paljudes maades pikka aega kasutatud esmavaliku ravimina, hävitamaks peatäisid. Seetõttu on täid hakanud permetriiniga harjuma ja ei hukku enam selle toimel3,4,5,6,7. Peatäide immuunsust permetriini suhtes on täheldatud Prantsusmaal8, Tšehhis9, Iisraelis10, Inglismaal11,12, Argentiinas13, USA-s14,15.
Probleemiks on ka taoliste ravimite võimalik toksilisus inimesele. Täitõve all kannatavad eelkõige lapsed, kes on mürkide suhtes tunduvalt vastuvõtlikumad kui täiskasvanud.

Ajakirjandus:

„…teadlased seisavad silmitsi uue probleemiga – 80% täidest on ravimresistentsed…“		„…. permetriin ei mõju sageli täide nakkuse all kannatavatele USA lastele…“
„…täidel on arenenud resistentsus toksiine sisaldavate toodete suhtes…”			„…Inglismaal on täid resistentsed sünteetiliste täiravimite suhtes…“
„…Inglismaal on 4 täid 5-st resistentsed traditsiooniliste täiravimite suhtes…”		“...rohkem kui 82,7 % uuritavaid Walesis olid resistentsed püretroide sisaldavatele täiravimitele…“
	„…täide resistentsus permetriini ja melatiooni suhtes on Taanis suurenenud…“

1) Meinking T, Burkhart CG, Burkhart CN. Infestations. In: Dermatology. Bolognia JL, Jorizzo JL, Rapini RP (Eds), Mosby, St. Louis (2003):1321-1332.

2) Meinking TL, Serrano L, Hard B et al: Comparative in vitro pediculicidal efficacy of treatments in a resistant head lice population in the United States. Arch. Dermatol. (2002) 138:220-224.

3) Kristensen M. et al. (2006): Survey of permethrin and malathion resistance in human head lice populations in denmark. J. Med. Entomol. 43 (3), 533-538.

4) Heukelbach J, Feldmeier H. Ectoparasites – the underestimated realm. Lancet 2004; 363:889-891

5) Burgess IF. Human lice and their control. Annu Rev Entomol 2004;49:457-481.

6) Downs AM, Stafford KA, et al. Widespread insecticide resistance in head lice to the over-the-counter pediculocides in England, and the emergence of carbaryl resistance. Br J Dermatol 2002; 146:88-93.

7) Burkhart CG, Burkhart CN. Safety and efficacy of pediculicides for head lice. Expert Opin Drug Saf 2006;5: 169-179.

8) Chosidow, O.; Chastang, C. et al. Controlled study of malathion and D-phenothrin lotions for Pediculus humanus var capitis-infested schoolchildren. Lancet (1994) 344, 1724-1727.

9) Rupes, V.; Moravec, J. et al. (1995) A resistance of head lice Pediculus capitis to permethrin in Czech Republic. Central European Journal of Public Health 1, 30-32.

10) Mumcuoglu, K.; Hemingway, J. et al. (1995) Permethrin resistance in the head louse Pediculus capitis from Israel. Medical and Veterinary Entomology 9, 427-432.

11) Burgess, I.F.; Brown, C.M. et al. (1995) Head lice resistant to pyrethroid insecticides in Britain. British Medical Journal 311, 752.

12) Downs, A. M. R.; Stafford, K. A. et al (1999) Evidence for double resistance to permethrin and malathion in head lice. British Journal of Dermatology 141, 508-511.

13) Picollo, M. I.; Vassena, C. V. et al (1998) Laboratory studies of susceptibility and resistance in Pediculus capitis (Anoplura: Pediculidae). Journal of the Entomological Society of America 35, 814-818.

14) Pollack, R. J.; Kiszewski, A. et al. (1999) Differential permethrin susceptibility of head lice samples in the United States and Borneo. Archives of Pediatrics and Adolescent Medicine 153, 969-973.

15) Lee, S. H.; Yoon K.-S. et al. (2000) Molecular analysis of kdr-like resistance in permethrin-resistant strains of head lice, Pediculus capitis. Pesticide Biochemistry and Physiology 66, 130-143.